ETNOGRAAFILINE INTERVJUU
Intervjuu on kahe või enama inimese vaheline vestlus, mille raames intervjueerija küsib intervjueeritavalt küsimusi, et saada oma uurimuse jaoks vajalikku informatsiooni. Intervjuud on kõige enam levinud ajakirjanduses ja kvalitatiivsetes uurimustes. Ka kvantitatiivsetes uurimustes on intervjueerimine oluliseks andmekogumise meetodiks. [1]
Etnograafiline intervjuu on üks intervjuude liike, mida kasutatakse peamiselt antropoloogilistes ja sotsioloogilistes uurimustes, et koguda andmestikku mõne kindla grupi, selle uskumuste, keele, kommete vms kohta. Intervjuu läbiviimisel on uurija peamiseks eesmärgiks mõista, kuidas inimesed mõtestavad neid ümbritsevat maailma. Informantidel palutakse kirjeldada oma teadmisi, kogemusi, vaateid ja uskumusi. Etnograafilised intervjuud aitavad avardada uurija arusaamasid uuritavast teemast ja dokumenteerida kultuuride isikupära ja ainulaadsust. [2]
Kogutud informatsiooni abil loob uurija raamistiku, mille kaudu ta kirjeldab, analüüsib ja interpreteerib vaatluse all olevaid teemasid. Etnograafilise intervjuu näol on tegemist näost näkku suhtusega, mis leiab aset loomulikus keskkonnas. Uurija asetub intervjuu läbiviimisel õppija rolli ning intervjueeritavast saab tema õpetaja. [3]
Etnograafiline intervjuu sarnaneb mitmel moel sõbraliku vestlusega. Osalusvaatlus ja vabas vormis vestlus on antropoloogi peamised informatsiooni kogumise meetodid. Võib juhtuda, et informant ei taipagi, et teda intervjueeritakse, kuna ta on justkui kaasatud sõbralikku vestlusesse, kuhu antropoloog lükib oskuslikult sisse teda huvitavaid etnograafilisi küsimusi. Liialt kiiresti või jõuliselt uusi teemasid lisades või informandile tekkida tunne, et teda kuulatakse üle ning see seab edasise koostöö kahtluse alla. Siiski peab informant olema teavitatud intervjuude eesmärgist ja informandi panuse olulisusest. Pingete või ebamugavustunde tekkimisel on etnograafilise intervjuu puhul alati võimalus lülituda tagasi sõbralikule vestlusele, mis võimaldab intervjuul hiljem jätkuda. [4]
Allpoololev video (inglise keeles) annab ülevaate nn loovintervjuust (ing k. creative interview), mis on põhiolemuselt väga sarnane etnograafilise intervjuuga. Loovintervjuu kui uurimismeetodi valikul pööratakse lisaks verbaalsele dimensioonile suurt tähelepanu ka mitteverbaalsele dimensioonile. Olulised märksõnad on veel mitteametlikkus, vahetu interaktsioon, epistemoloogia.
Intervjuu on kahe või enama inimese vaheline vestlus, mille raames intervjueerija küsib intervjueeritavalt küsimusi, et saada oma uurimuse jaoks vajalikku informatsiooni. Intervjuud on kõige enam levinud ajakirjanduses ja kvalitatiivsetes uurimustes. Ka kvantitatiivsetes uurimustes on intervjueerimine oluliseks andmekogumise meetodiks. [1]
Etnograafiline intervjuu on üks intervjuude liike, mida kasutatakse peamiselt antropoloogilistes ja sotsioloogilistes uurimustes, et koguda andmestikku mõne kindla grupi, selle uskumuste, keele, kommete vms kohta. Intervjuu läbiviimisel on uurija peamiseks eesmärgiks mõista, kuidas inimesed mõtestavad neid ümbritsevat maailma. Informantidel palutakse kirjeldada oma teadmisi, kogemusi, vaateid ja uskumusi. Etnograafilised intervjuud aitavad avardada uurija arusaamasid uuritavast teemast ja dokumenteerida kultuuride isikupära ja ainulaadsust. [2]
Kogutud informatsiooni abil loob uurija raamistiku, mille kaudu ta kirjeldab, analüüsib ja interpreteerib vaatluse all olevaid teemasid. Etnograafilise intervjuu näol on tegemist näost näkku suhtusega, mis leiab aset loomulikus keskkonnas. Uurija asetub intervjuu läbiviimisel õppija rolli ning intervjueeritavast saab tema õpetaja. [3]
Etnograafiline intervjuu sarnaneb mitmel moel sõbraliku vestlusega. Osalusvaatlus ja vabas vormis vestlus on antropoloogi peamised informatsiooni kogumise meetodid. Võib juhtuda, et informant ei taipagi, et teda intervjueeritakse, kuna ta on justkui kaasatud sõbralikku vestlusesse, kuhu antropoloog lükib oskuslikult sisse teda huvitavaid etnograafilisi küsimusi. Liialt kiiresti või jõuliselt uusi teemasid lisades või informandile tekkida tunne, et teda kuulatakse üle ning see seab edasise koostöö kahtluse alla. Siiski peab informant olema teavitatud intervjuude eesmärgist ja informandi panuse olulisusest. Pingete või ebamugavustunde tekkimisel on etnograafilise intervjuu puhul alati võimalus lülituda tagasi sõbralikule vestlusele, mis võimaldab intervjuul hiljem jätkuda. [4]
Allpoololev video (inglise keeles) annab ülevaate nn loovintervjuust (ing k. creative interview), mis on põhiolemuselt väga sarnane etnograafilise intervjuuga. Loovintervjuu kui uurimismeetodi valikul pööratakse lisaks verbaalsele dimensioonile suurt tähelepanu ka mitteverbaalsele dimensioonile. Olulised märksõnad on veel mitteametlikkus, vahetu interaktsioon, epistemoloogia.
[1] Wikipedia. Interview [s.a., s.n.]. Kätesaadav: http://en.wikipedia.org/wiki/Interview. Kasutatud 09.06.2013
[2] Arizona State University. What is Qualitative interviewing? [s.a.,s.n.] Kättesaadav: http://www.public.asu.edu/~ifmls/artinculturalcontextsfolder/qualintermeth.html#whyinterview. Kasutatud 13.06.2013
[3] Reed, C. & Joseph, I. 2008. Ethnographic Interview. Kättesaadav: http://www.fivehokies.com/Evaluation/Data%20Collection%20Tools/Interviews/Ethnographic%20Interviews%20Brief%20%28Chad%20Reed,%20Isny%20Joseph%29.pdf. Kasutatud: 13.06.2013
[4] Spradley, J. P. 1979. The Ethnographic Interview. New York.