INTERVJUU LÄBIVIIMINE
Näpunäiteid intervjuu tegemiseks:
Näpunäiteid intervjuu tegemiseks:
- Intervjuu ettevalmistamisega kaasneb tihti eelnev uurimistöö töö arhiivis, raamatukogus ja mujal. Küsitluslehe ettevalmistamine on põhjalikku ettevalmistust nõudev töö, kuid tuleb arvestada, et küsimused paranevad intervjueerimise protsessi käigus.
- Enne informantide intervjueerimise juurde asumist tuleks teha 5-6 prooviintervjuud. Prooviintervjuude jaoks ei tohi valida tuttavaid. Võõraste peal on hea katsetada ja mõista küsimuste nõrku kohti jne. Prooviintervjuu lõpus võiks küsida tagasisidet, et mõista, mis tehti valesti, mis jäeti küsimata jne.
- Intervjuu läbiviimise alguses tuleks märkida paberile või öelda diktofonile selgelt intervjuu aeg ja koht ning intervjueeritava nimi.
- Intervjuud alustades tuleb kinnitada intervjueeritava anonüümsust, kui ta seda palub. Oluline on selgitada, miks seda intervjuud tehakse, miks valiti just selline intervjueeritav ning miks tema arvamus on oluline. Intervjueeritav võib olla valitud juhusliku valimi teel või on ta uuritava teema spetsialist. Intervjueeritavale tuleb ka kirjeldada, mis saab intervjuust edasi, kus ja mil moel seda kasutatakse.
- Intervjueeritavale viitamine tuleb intervjueeritavaga kokku leppida - nt. täisnimi, initsiaalid, sugu ja vanus vms. Lisaks peab küsima luba intervjuu lindistamiseks ja/või märkmete tegemiseks. Luba ei pruugi alati esimese korraga saada, kuna mõne (nt delikaatse) teema puhul peab kõigepealt intervjueeritaval tekkima uurija vastu usaldus. Teise kohtumise ajal võib see luba juba kergemini tulla.
- Oluline on oskus õigel ajal vaikida
- Kui midagi jääb selgusetuks, siis korrata informandi öeldud lauset ja paluda täiendada. Eriti oluline on see siis, kui inimene kirjeldab mingit protsessi või sündmust. Tuleb julgustada mõtlema-jätkama. Abimaterjalid (nt. fotod) aitavad intervjueeritaval meelde tuletada ja rohkem teemat avada.
- Kui on planeeritud pikem vestlus, siis on kasulik küsimus selliselt ka formuleerida: nt pikale küsimusele järgneb enamasti ka pikk vastus.
- Võimalusel vältida suunavaid küsimusi (nt „Kas te ei arva...?“, „Kas see pole mitte nii... ?“ jne)
- Ei tohi karta üleküsimist, ka elementaarseid küsimusi (nt. „Te peate seda kindlasti elementaarseks, aga...“ jne)
- Hea märk on näidata informandile, et tead ja huvitud ise ka küsitavast teemast ja küsida lisainfot.
- Vastused küsimustele etnilistel, rassilistel, intiimsetel teemadel võivad olla eksitavad; need sõltuvad vastaja vanusest, tema enda eelarvamustest jne.
- Informant võib olla unustanud asju, samuti võib tekkida raskusi aja määratlemisel, võidakse eksida. Sel juhul võib näiteks paluda vaadata kuupäevasid dokumentidelt. Samuti võib kasutada meenutuseks fotomaterjali, mis on hea mälu turgutamise vahend. Kui fotosid näidatakse, siis öelda selle kohta viide ka diktofonile ja fotod nummerdada.
- Intervjuud läbi viies on alati kasulik teha selle käigus märkmeid, isegi kui kasutusel on diktofon. Nt kui miski jääb arusaamatuks, siis ei pea kohe katkestama ja vahele segama, vaid saab hiljem üle küsida kui on sobiv hetk. Üles võiks märkida ka emotsioone, viitamisi jms. Intervjuu läbiviimise puhul on üks suuremaid ohte vastaja tüdimus (nt kui on liiga pikk intervjuu). Sel puhul tuleb osata vestlust üleval hoida, särtsakaid vahepalu sisse pikkida, vajadusel teha lühikesi pause. Tehnilise poole pealt on hea kasutada eraldioleva mikrofoniga diktofoni (mikrofon võiks paikneda 50-60 cm kaugusel vastajast), et vältida pidevat diktofoni hoidmist vastaja lähedal. See võib teda häirida ja ei lase tal end tunda mugavalt.
Allpoololevas videos (inglise keeles) kirjeldab Marc Pachter, kuidas ta on tuntud USA inimesi läbi intervjuude portreteerinud. Tegemist ei ole etnograafiliste intervjuude kirjeldusega, kuid video toob välja väga olulisi punkte, mis aitavad kaasa igasuguse intervjuu õnnestumisele.